Swedbanki vastu minek on investorite julge samm

Niimoodi mustvalgel kõlab see tõesti kurioosumina – kuidas on võimalik, et väheväärtuslikke Rumeenia põlde ostis kokku ettevõte, mille auväärt juhatuse liikmed ja emaettevõtte nõukogu liikmed, nende seas ka Swedbanki esindaja, oleksid pidanud ammu selle "kinnisvara" tegeliku väärtuse läbi hammustama?

Kui me eeldame, et kõik vastutajad olid terve mõistuse juures ja et nad ise polnud süstemaatilise info peitmise ohvrid, siis tekib tõesti justkui kaks varianti: kas nad olid hooletud ja ei süvenenud asjasse üldse, või oli neil mingi lisamotiiv hapnevat investeeringut edasi putitada.

Teravik Swedbanki vastu

Swedbank ei olnud mingi suvaline nõukogu liige, vaid see toru, mis toitis Nord Hill Land Portfoliot rahakate investoritega. Just Swedbanki töötajate kaudu said Rumeenias põlluomanikuks nii panga privaat- kui ka varahalduse kliendid. Osa sai soovituse tehingu tegemiseks, teiste raha läks Rumeenia avantüüri aga investorite enda teadmata.

Mõistetavalt küsitakse nüüd, kuidas sai Eesti võimsaim pank oma kallite klientide rahaga midagi nii veidrat teha.  Swedbank oli otsuste tegemise juures, tal oli ligipääs infole, ta oleks võinud – pidanud – igal ajal valvel olema.

Juhtimisvead küsimuste asemel

Selle asemel osales pank nõukogu tasemel tagatiseta laenu andmises varatule Hollandi firmale, emissioonitingimuste rikkumises ja võlakirjaostjate eksitamises, nagu väitis kohus. Just see raske juhtimisviga viiski ettevõtte kohtu sõnul pankrotti.

Muidugi esitab Swedbank ses loos oma vastuväited (artikkel koos panga kommentaaridega on Äripäeval valmimisel) ning kindlasti on pangal häid vastuargumente oma seisukoha kaitsmiseks. Samuti on investorite ridades neid, kes panka ei süüdista, nagu teisipäevases Äripäevas tsiteeritud investor Jüri Mõis ja ehitusettevõtja Raul Rebane.